Tänapäeval räägitakse järjest rohkem energiasäästlikust majast ning ikka ja jälle pööratakse tähelepanu oma tulevase maja mikrokliimale ja tervislikkusele.
Miks siis neid teemasid järjest rohkem tõstatakse? Maju ju ehitatud juba aastaid, kuid nüüd muutuvad need teemad järjest aktuaalsemaks.
Peamine põhjus on enamikele inimestele niigi ilmne – energia ei muutu aastatega odavamaks ja raisata ei soovi seda enam keegi. Miks aga räägitakse nüüd ruumide mikrokliimast, pole paljudele teada.
Mikrokliima ja energiasääst on omavahel väga seotud. Kui vanasti oli küte odav ja keegi seda eriti ei arvestanud, siis polnud meie majad ka eriti soojustatud. Kui läks väljas külmemaks, tuli lihtsalt katelt rohkem kütta ja oligi kogu mure. Nüüd aga, kui selle taga on suured (isegi väga suured) rahad, üritavad inimesed soojustada oma maja välisseinu, vahetada välja vanad aknad ning uksed, kellel on rohkem raha soojustavad ka katust.
Tulemuseks saame endale vaga hea soojustihedusega majakarbi. Küttekulud loomulikult vähenevad märgatavalt. Kuid mis juhtub meie maja mikrokliimaga? Ja mis see mikrokliima ikkagi on?
Mikrokliima tekkib majja siis, kui inimesed on seal elanud juba mõnda aega. Tähtsamad komponendid, millest ta koosneb on õhu kvaliteet, soojusolukord, mille kindlustab ajakohane küttesüsteem, valgus, õhuniiskuse jaotumine ruumis, tolm, korralik õhuringlus jne.
Põhiline mure on aga niiskus ja süsihappegaas, mis kogunevad majja inimeste tegevuse tagajärjel (hingamine, vee kasutus jt). Vanasti polnud see probleemiks, kuna meie majad polnud nii õhutihedad ja hea soojustakistusega. Tänapäeval aga tuleb see suure probleemina välja. Niiskus, mis on majja kogunenud, peab majast välja saama. Kui aga õhutihedas majas puudub korralik ventilatsioon, pole niiskusel kuhugi minna ja niiskus hakkab kondenseeruma. See aga juba omakorda tekitab hallitusi ja seeni. Majast, milles on hallitus ja seened, ei saa aga rääkida kui tervisliku mikrokliimaga kodust. Kõik peaksid aru saama, kuidas see mõjutab meie tervist ja mis on selle tagajärjed: esmased tervisehäired on hingamisprobleemid, astma ning tänapäeval nii levinud allergia.
Niiskus rikub muidugi ka majakarpi. Mõne aasta pärast on juba silmaga näha hoonekonstruktsioonide kahjustusi.
Veel üks koduvaenlane, kellest vanasti ei räägitud, on radoon. See on värvitu, lõhnatu ning maitsetu gaas, mis võib ohustada meie tervist otse meie kodus. Radoon on ohtlik õhutamata pindades, kuna ta võib tõusta kõrge sisalduseni ning seda pikka aega sisse hingates, aitab kaasa kopsuvähi tekkele. Vanasti ei räägitud sellest vaenlasest aga lihtsalt seepärast, et majade ehituskvaliteet oli madal, õhuvahetus kiire ning seega radooni ka ei kogunenud nii palju kui nüüd, samuti polnud veel nii tõhusaid mõõtmisriistu.
Põhiliselt tuleb see gaas meie majja pinnasest läbi vundamendi ning keldriseinte, osaliselt ehitusmaterjalidest nind kraaniveest. Kuna radoon on raske gaas on tema põhilised kogunemiskohad kas keldris või esimesel korrusel. Aktiivsem radooni kogunemine majja toimub kütteperioodil, mil maja avad (uksed ja aknad) on hoones enamasti suletud ning korraliku sissetõmbeventilatsiooni puudumisel tõmmatakse majja rohkem majaalust õhku.
Loomulikult mõjutavad maja mikrokliimat ka materjalid, millest maja on ehitatud ja soojustatud. Paljud ehitusmaterjalid (eriti põletusprotsessil saadud materjalid) eraldavad kiirgust ja lõhna ning vastavalt mõjutavad ka hoone mikrokliimat ja meie tervist.
Kokkuvõtvalt: maja ehitatakse endale ja oma perele ning seal me viibime suure osa oma elust. Looduslikest materjalidest ning tervisliku mikroliimaga seinte vahel tunneb end kindlasti iga inimene paremini. Tuleb uurida, millest on materjalid tehtud ja kuidas käib nende tootmine. Tootjatelt võib küsida vastavaid dokumente, mis tõestavad toote mõju kontrolli inimese tervisele. Ventilatsioon peab majas olema kahepoolne (sisse- ja väljatõmbega).